Shitshitshit .

Mitu päeva juba jutti , kui ma kirjutan siia mitu sissekannet päevas , aga mul on siiski sügavalt pohhui sellest . See on minu blogi ja sellega teen ma kõike mis hing ihaldab ja kirjutan nii palju kui süda heaks arvab . Kuhu ma üldse selle pasaga jõuda tahan on see, et mul on siiber nendest lauludest, hädaldamisest ja üldse oma kogu fantaasia maailmast ... Kui ma algul arvasin , et see pahn teeb kõik paremaks ja jätab selle "valu" seljataha, siis ma ilmselgelt eksisin . Kui see midagi teeb , siis ainult sitemaks . Kuigi ma ei ütle, et see kole oleks ... nende asjade peale on ausalt mega hea mõelda ja samal ajal neid fcking laule kuulata . Aga see kõik peaks olema neljanda viienda järguline . Ma tahan lihtsalt homme tööle minna, hommikul esimese asjana ülemisele näkku naeratada ja öelda talle tere hommikut . Ning peale seda võiks mu tööpäev olla sama lõbus nagu see siiani olnud on .
Tegelikult ma tahaks , et mul oleks jälle paar sellist inimest kellele alati oma isiklikke asju usaldada, aga ma lihtsalt ei saa aru kuhu kuradisse nad kadunud on . Või olen ma lihtsalt ise selline tõbras olnud , et olen osanud nad oma elust ära kaotada . Ja kui ongi nii , siis pole midagi teha .
Kui siin vahepeal tundus kõik nii ilus ja tore olevat ja ise samal ajal soovisin , et midagi läheks ka metsa, võinoh soovisin tegelikult, et miskit läheks ikka perse . Siis nüüd midagi sinna kanti ka ju läks . Ja kui nii on siis nii on, ega midagi teha ju ei ole . Tuleb leppida sellega mis elu sulle ette söödab ja see alla neelata . Kui ma sellega hakkama ei saa , siis ma vist ei ole mina enam . Ma peaks nüüd vähemalt lootma, et see fcking elu nüüd midagi sama head ette söödaks , aga palun , aega on selle kiire asjaga , las ma seedin sedagi natuke aega .
Ja kui ma saaks "elu" kellegi kehasse panna , siis ilmselgelt ma topiks ta Matthew Pritchardi ikooni , kuna see tõbras on täpselt selline inimene kes võiks olla tõesti see "elu" . Tema kuldsed sõnad ... Have a laugh , live day by day because you never know what's gonna happen tomorrow and wish my kids gonna be just like me !
Tahaks oma pea siia täitsa tühjaks kirjutada , aga ilmselt see tühjeneb ajaga . Ja thank god , et on olemas see blogi . Mis ma ikka ilma selleta teeks hetkel, kellega ma räägiks , kellele ma puistaks südant, kellele ma kiruks seda jampsi mis koguaeg juhtub .  IGATAHES .
Ja ilmselt kui te arvasite siiani , et ma olen see tõbras kes teile vastutulles, alati näkku irvitab ja ainult väga arva , on kurvemas meeleolus ja seda ka harva , siis te olete eksinud ja just kaotanud miljoni . Sellist inimest pole olemas . Ja ma võin teile ka oma lihtsa saladuse avaldada , miks see nii on või oli . Ma lihtsalt hoian selle prahi endasse , ei räägi sellest vaid lihtsalt see seisab minus . Kui te mind ainult vahepeal kodus näeksite , see zombi nägu mis mul ees on , see on jube . Ja ausalt selle prahiga on raske elada , tahaks selle kõik ükskord välja karjuda , pudelisse valada ja ennast tühjaks rääkida . See oleks super . Aga mitte kerge ettevõtmine .  Ja mida ma teilt ootan ? Seda sama mis aluspesult, natuke toetust ja natuke vabadust ... Kallid sõbrad .