Bokserid , koopaoravad ja pinginaaber Ragnar ning mis tulema hakkab .

Kooliajast on kõvasti möödas ja ajale tagasi vaadates tundub kõik nii fun olevat , siis nüüd on see veelgi kõvem . Mida kõike me ette ei võtnud ja läbi ei elanud selle päevaga , sõna otseses mõttes koopaorav , kes meid ründas . Bokseritest ma ei räägigi .
Plaane on nii palju , lahtiseid otsi veelgi rohkem . Laupäev peab väikestega Põltsamaale sõitma ning pühapäeval on sünnipäev . Oh taevas . Üritan neid sugulasi vältida kuidagi . Ei tea kuidas õnnestub , aga peab õnnestuma .
Jõulud ka veel tagant otsa , neist pole väga sooja ega külma . Aastavahetus ilmselt Ukrainas ja sealt edasi juba laagrisse . ( kui kõik muidugi hästi läheb ) . Edasi tuleb tööd teha , niikaua kuni raha suudan koguda ja ilmad soojaks lähevad ning sealt edasi juba pikemale tripile . Seekord juba Eestist kaugemale ja kõrgemale .
Üldine kaadervärk on juba kõik lahtine , eks tuleb elada ja näha mis saab . 

Tühi päev täis mõistatust .

Linnapeal ringi jalutades ja korraks end bussipeatusse jalga puhkama asetades sättis end minu kõrvale üks vennike ... Peale selle , et ta end minu kõrval mugavalt sisse seadis ning külma ilma trotsis , siis hakkas ta lihtsalt ühel hetkel oma kurba elu mulle rääkima . Et piisavalt tolerantseks tema suhtes jääda , üritasin kuulata .
Tundub , et sellistel inimestel on lugusid rohkem kui mõnel mehel sokke oma sahtlis . Aga jahmatas mind see, kui kergelt võidi CCCPi ajal sind vangi pista . Kohelda sind kui kõntsa , näidata näpuga ning kohelda sind kui siga aiateiba vahel . Piisas ainult sellest , et kaitsta oma pruuti kiimas miilitsa eest ning talle korralik keretäis anda ning vangimajas sa olidki . Sel ajal oli see inimese jaoks kui tempel otsaees . Ei olnud sa enam inimene kui selle õuduse olid läbi teinud . Ei kohelnud sind keegi kui inimest enam .
Bussipeatusest lahkudes jooksis mu enda silmi eest nii mõndagi läbi . Kui vähe on puudu jäänud , et ma ise oleks seal samas lõpetanud . On mul siis tõesti nõnda palju õnne ja vedamist olnud ?!
Vabad päevad ei tee üldse head . Kõik on koolis ja teha suurt midagi pole . Õhtuti on põnnidega trennid ning päeva veedad diivanil mõtiskledes oma tobedaid mõtteid ... mis oleks kui . Tegelikult tekivad need igal puhke hetkel ka argipäeviti .
Tühjus , tühjus silmades , südames ja Juhan teab veel kus . Jõulud ning sünnipäev on tulemas . Miks selline tühjus . Miks selline külm olek . Oleks ma siis oma eluga hammasrataste vahele jäänud või kukkunud kõrgelt . Oh ei . Kõik on imekombel normaalne ja endiselt ei suuda ma sellel ( teiste jaoks ) ilusal ajal tunda rõõmu lihtsatest ning ilusatest asjadest . Kui ma kunagi teada saan , annan teada . 

All the way from Sillamäe .

Laupäev möödus kenasti Sillamäel . Uskumatult hea tunne oli näha vanu tuttavaid , kellest olen juba aastaid puudust tundnud . Pole olnud võimalust nendega reaalajas sõnakestki vahetada . Nüüd mil see võimalus tekkis , ei osanud eriti millestki rääkida , aga samas öelda oli nii palju .
Tagasisõit ei olnud just kõige parem , vererõhk tõusis jälle kõrgeks , süda puperdas sees nagu reaktiiv mootor . Koju jõudes polnud eriti jõudu midagi teha , istusin diivanil ja üritasin magama jääda , kuid lootusetult . Unetus on tagasi . Ent telekast tuli mingisugune armastus romaan järjekordselt mida vaadates tuli tuju irvitada nende üle . Kuidas saavad inimesed nii naiivsed olla ning teha selliseid filme , millel tõepõhi absoluudselt puudub . Sellekohapealt tundusin endale üpris kibestunud realist olevat kuid vaatasin lõpuni ja ütlesin endale , aitab nendest filmidest , hakka elama .
Hetkedel mil pean olema üksi , pillub mi hingesoppi nõnda suur igatsus . Igatsus kellegi või millegi järele . Ning kui tahaks sellest lahti saada ja edasi liikuda tundub see üpris võimatu olevat . Selle kirjeldamiseks ei piisa sõnadest , selleks ei olegi ilmselt neid sõnu välja mõeldud ... Seda kõike saab ainult tunda ning see tunne ei ole see mida tahaks igapäevaselt tunda . Ent kui ükskord kõik paika loksub võib tunda rõõmu ning lubada endale kergemalt hingata . Leida ennast muretult elamas , kõndida tänavatel särasilmselt ning õhtuti endale meelde tuletada , et ma olen ennekõike õnnelik . Kuid sinnani on endiselt pikk tee minna . Wish the best , and the best is yet to come .
Seda kõike suutsin eilsega enda ajurakkude vahele taguda ning olla hingepõhjani solvunud või pettunud . Täna on uus päev ja hetkel need tunded mind ei valda . Everyday has a new chance to make it right  .

Eile oli Meestepäev . On näha , et naised ei pea just palju mehi meeles . Näitab see seda , kuivõrd egoistid võivad õrnemasoo esindajad olla . Kui mitte alati ja mitte kõik . Ma ei hakkagi kedagi maha tegema, ega kedagi tänama , kes ilusa üllatuse tegid või lihtsalt meeles pidasid . See ei ole ju tegelikult mingi tähtpäev . Pigem meeste endi algatatud traditsoon millest pole kellegile tolku .
Varsti on sünnipäev, täpselt 2 nädalat jäänud . JUUBEL , aga sünnipäeva ei pea . Pole mõtet . Iga aasta on see ikka üks korralik läbikukkumine olnud , pole vaja see aasta sama viga korrata .

Väänduvad kehad ja tühjad silmad , provotseerivad pilgud ja sisutud sõnad . Tundetud tunded ja sisutud suhted , mõttetud mõtted ja tambitud tahted . Kurb ja naljakas , õõnes ja hirmutav , pöördumatu ning hingepõhjani tülgastav .

Me kõik oleme kuulnud idealiseeritud lugusid säärastest hingedest, kes on tühja edu ja võltsi jõukuse vahetanud lihtsate, ent siiraste ja tõeliste väärtuste vastu ja meil on enamasti neist sarmikalt punutud modernsetest muinasjuttudest üsna kõrini - hullemaid klišeesid annab otsida. Aga loomulikult, raamatutõed jäävadki vaid kauniteks, ent kaugeteks ja võõrasteks mullideks - seda kuni hetkeni, mil mainitud muinasjutukangelastega näost näkku kohtume, tassikese tee taga jalgu sirutame, videvikuvarjus vandeseltslaslikult seda samust teed jagame...

Me kõik erineme teineteisest ning seda parem ongi . Nõnda hakkame kiiremini üksteise vigasid austama , nendega leppima ja mõnikord isegi neist aru saama . Ja ehk ühel kenal päeval suudame neid vigu ka parandada . 

Tänu pikale mõtlemisele , ringi seiklemisele ning enesekriitikale olen lõpuks mõistnud kus olen ehk teretulnud ning kuidas ma tahan edasi elada . Draamaks pole põhjust , kedagi ei hüljata , ega jäeta tee pervele pöidlaküüti kerjama vaid te kõik jääte mu ellu edasi . Aga elus peab valikuid tegema , mina tegin ja valisin tee mis viib mind paremasse paika , kui seda on lihtsalt liha ja veri . 

Ajast maas , teeme tasa .

Vähe sellest , et viimasel ajal on kõik päris hästi minema hakanud on ka lihtsalt igatsus olemas .
Vahepeal sain endale teise töökoha juurde , milleks on siis noorte treener .
Ajamasinat ma taga ei aja , aga vahel tahaks tõesti , et oleks asju mida saaks teisiti teha . Kuid reaalsus on see, et kõik mis me teeme peabki nõnda olema .
Ma lihtsalt pean ära mainima , et ränk tõsiasi on see , et niikui sul läheb hästi ( ma ei mõtle finants poolt ) tekib su küljealla alati naisterahvaid . Aga neile on üpris raske ära öelda , kui nad on ka atraktiivsed . Aga kui öelda neile Jah , siis võib üpris kindel olla , et kõik hea mis oli , on mõne aja pärast möödas . Leiad ennast kusagilt mustast august .Niiet loo moraal võiks olla see , et enne peab ikka natuke mõtlema ka mis otsuseid vastu võtad . Sest mõnest asjast võib tempel mällu jääda , igaveseks .
Vahel tahaks mõnelt noorteõhtult või teenistuselt lihtsalt minema minna , poolepealt . Lihtsalt tohutult imelik on , kui sinu poole vaatab hunnik silmi ja nägusid ning mis kohe üldse ei ole täis sõbralikkust . Pigem midagi muud , see on eemale tõukav ja valusalt öeldes täiesti ebakohane . Vahel ei tahagi hommikul teenistusele minna , kuna tead , et need silmapaarid ootavad sind seal . Ehk olen ise täpselt sama teinud , aga olen üritanud seda vältida . Ei taha , et keegi minu pärast peaks sama tundma . Tahaks lihtsalt , et kõik oleks täpselt nii kui ma aasta tagasi sinna jõudsin . Mu ümber oli hunnik säravaid ning sõbralikke inimesi . Täis lootust , mida mul polnud .
Vahepeal täiendasin ka oma kätt , kuid mitte eriliselt vaid natukene . Seda võib isegi mu hobiks nimetada . Kuid see hobi segab mind ka vahepeal inimestega arusaamatustesse , ning tekitab ehk minust valesid arvamusi . Eelkõige arvatakse , et mida selline siin teeb . Ajapikku harjub ära .
Talv tuleb ilmselt üsna tihe . Lumelauaga tahaks palju kokku puutuda , muidu kogub ainult tolmu . Noortega on vaja palju tööd teha , et nad mängima saaks korralikult . Mängutiim talvelaagriks juba areneb ja kõik sujub . Ning tööd on ka vaja teha . See talv ilmselt puhata ei jõua . Kuid mõned päevad võtan ilmselt küll vabaks , et reisima minna .
Ja mis sellesse lubadusse puutus , et ma hakkan rääkima ja suhtlema uuesti nende inimestega kellele olen n.ö bloki peale pannud oma elus , siis see väga hästi ei arene , täpselt nagu arvasin . Kõik on minugi unustanud .