Kuulsin täna raadiost David Cook-i lugu Time of my life ... No ma ei tea, vajusin mõttesse jälle , jätsin töö pooleli ja istusin ja lihtsalt mõtlesin tund aega . Ma isegi ei mäleta enam mida kõike ma ära suutsin mõelda , aga no kindlasti oli seal ohtralt materjali . Kuigi põhiline oli ikka see kus ma peatusin , et mida perset ma üldse tahan ja ALATI ma jõudsin selliste materjaalsete asjadeni mille ma saan nagunii endale ja mida mul lihtsalt varsti enam vaja ei lähe . Aga need teised asjad näevad justkui võimatud , paar asja oli isegi sellist mida ma olen üldse võibolla oma terve elu oodanud , aga siiani seisan ja ootan ja ei näe asja kuidagi lähenevat , vaid pigem hoopis see kõik läheb minust suure suure ringiga mööda ja see on midagi mis söövitab mind seestpoolt alati kui see mulle pähe tuleb . See on ausalt paganama raske . Tegelikult oli seal mõned mõtted veel mis polnud materjaalsed , aga no ilma nendeta on ka võimalik hakkama saada ja üldse kui tugev olla saab ka ilma kõigeta hakkama . Lihtsalt peab olema tahtmist ja vastupidamist sellele kõigele sitale mis sulle jalgealla visatakse .
Aga samas ei ole absoluutselt midagi mille üle kurta , sest kõik on nii nagu peab ja nii on alati . Ja kui sa tahad oma elu perse keerata siis palun , mina ei seisa kellegil ees , see on sinu enda valik . Ma ainult soovitan seda mitte , teha . Kuna ilus elu on alati parem kui persest läbi käinud ...
Aaa, tervitaks Muhamed Bin Allah Von Ali Tsuh Tsuh Jing Jang John-i , sul on äge nimi , hoia kõva !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar