Lagunen.

Siis kui tunnen , et kõik hakkab hästi minema , läheb kõik hoopis allamäge . Ei oska olla enam , ei oska mõelda enam , lihtsalt ei tea mida teha . Kas jääda seisma või liikuda edasi. Või hoopis proovida veel . Kõik tundub nii raske järsku , nii lootusetu seis jälle . Täpselt nagu üle pooleteise aasta tagasi . Ma lootsin , et nii ei lähe , aga siiski vist läheb .

Nii oimetu on olla , tahaks ennast kuidagi välja elada . Ära sõita või karjuda , põgeneda või hüpata , joosta nii kiiresti kui võimalik ja siis pikali maha visata ja ennast kiruda . Mis toimub lihtsalt , ma ei saa enam aru . Kui kuskil midagi minu elus juhtub , siis ikka kogu täiega . Ma ei jõuagi enam kõike kokku lugeda .

Ma isegi ei taha juua enam , tahaks lihtsalt ... istuda üksinda pimedas toas , kuulata nõmedaid laule ja nii päevi järjest , et ma saaks aru mis juhtus .

Üritasin täna teha midagi erakordset. Proovisin läbi seina joosta . Aga lootusetult , teisele poole ma ei jõudnud, isegi poolepeale mitte .