Väänduvad kehad ja tühjad silmad , provotseerivad pilgud ja sisutud sõnad . Tundetud tunded ja sisutud suhted , mõttetud mõtted ja tambitud tahted . Kurb ja naljakas , õõnes ja hirmutav , pöördumatu ning hingepõhjani tülgastav .

Me kõik oleme kuulnud idealiseeritud lugusid säärastest hingedest, kes on tühja edu ja võltsi jõukuse vahetanud lihtsate, ent siiraste ja tõeliste väärtuste vastu ja meil on enamasti neist sarmikalt punutud modernsetest muinasjuttudest üsna kõrini - hullemaid klišeesid annab otsida. Aga loomulikult, raamatutõed jäävadki vaid kauniteks, ent kaugeteks ja võõrasteks mullideks - seda kuni hetkeni, mil mainitud muinasjutukangelastega näost näkku kohtume, tassikese tee taga jalgu sirutame, videvikuvarjus vandeseltslaslikult seda samust teed jagame...

Me kõik erineme teineteisest ning seda parem ongi . Nõnda hakkame kiiremini üksteise vigasid austama , nendega leppima ja mõnikord isegi neist aru saama . Ja ehk ühel kenal päeval suudame neid vigu ka parandada . 

Tänu pikale mõtlemisele , ringi seiklemisele ning enesekriitikale olen lõpuks mõistnud kus olen ehk teretulnud ning kuidas ma tahan edasi elada . Draamaks pole põhjust , kedagi ei hüljata , ega jäeta tee pervele pöidlaküüti kerjama vaid te kõik jääte mu ellu edasi . Aga elus peab valikuid tegema , mina tegin ja valisin tee mis viib mind paremasse paika , kui seda on lihtsalt liha ja veri .