Ühest lihtsast maapoisist võib saada päris pop poiss , kes on linna emigreerunud . Ilmselt see ei ole just igapäevane , aga samas ka mitte kõige harvem esinev juhus . Ilmselt olen ma mingil määral kindlasti palju vaeva sellega näinud ja ilmselt ka kõvasti ülepingutanud . Aga tegelikult polnudki see asi nii selles POP olemises , pigem siiski tähelepanus , mida mulle muidu ei tulnud kui kusagil ikka mingi tobe nali visata ja siis oodata , et keegi ikka takka kiidaks . Ning kindlasti teha asju , mida teised ei teeks . See pakkus alati minujaoks mingit adrenaliini , tähelepanu või tont teab mida veel . Aga kõigest sellest välja kasvades ei tundugi see nii hea olevat kui see tol hetkel tundus lihtsalt . Muidugi oli hea olla pidudel ja joosta pea ees tundmatutesse kohtadesse . Veeta  nädalavahetus sõpradega kes sind nädalasees ära ei tunnegi . Ja kõigetipuks hoida esmaspäeval peast kinni , juua värska vett ning mõelda, et oli seda nüüd vaja . Ehk on see kellegi jaoks täiesti normaalne ja tavaline elu , aga mulle see enam üldse ei istu . Kõike saab nautida ka teistmoodi .
Vahel tahaks lihtsalt võtta kiiruga oma seljakott , toppida sinna kiirelt mõned hädavajalikud asjad . Tõmmata pangaarve rahakotti ning lihtsalt tõsta maantee ääres näpp või minna bussijaama ning võtta esimene meeltmööda olev bussipilet ning lihtsalt minna ja kaduda . Ilma sõnakestki kellegile ütlemata . Ma ei tea kas see olen mina või on see lihtsalt üks mu kinnisidee mida ma pean aeg-ajalt tegema . Aga ma ei saa öelda  et see poleks hea ja , et see ei meeldiks mulle . See on lihtsalt nii hea , et ma ei tahakski kunagi koju naasta . Ausalt . Võtta aeg iseendale ja sõita ringi , vaadata aknast välja kuidas puud ja postid mööduvad ja kordagi tagas vaatamata .  Aga alatasa panevad mahajäävad inimesed lihtsalt mõtlema ja tagasi kutsuma . Järelikult on ikkagi inimesi kes on mul kusagil südames ja ilma kelleta ma ei saaks . See on umbes nagu omavoodi . Mujal on küll hea , aga enda omast ei ütleks kunagi ära .