Eilsel hommikupoolikul sai lihtsalt maha istutud ja filosofeeritud nii mõnegi asja üle . Kõige suuremad punktid olid siiski need, mis me elult ootama , kuhu me jõuda tahame ja kuidas endiselt siiski ajateenistusest ära viilida . Aga selleks ju need päiksepaistelised hommikupoolikud ongi , Salme pargis . Põhimõtteliselt jõudsime järeldusele , et siin Eestimaa pinnal ei oota meid keegi ega miski . Peale ajateenistust oleks targem siit suure kaarega minema pugeda . Sest ega ei tunne enam , kusagil olles, et oleks kodus . Igakord on tunne , et oleks justkui võõras kohas ja iga asja tegemiseks oleks kirjalikku luba vaja . Totter tunne , aga nii see on .
Ahjah , tattoosid on ka vahepeal tehtud , polegi vist maininud . Aga küll tuleb lisa ja täidan oma unistuse . Nii nagu ka selle , et ma siit kõhedast ning tülgastavast Eestist ära saaks . Ei jõua lihtsalt seda hetke ära oodata kui saan piiripealt korraks tagasi vaadata ning mõelda , hüvasti Eesti .
Et mitte pikemaks siia aega raiskama jääda , lõpetan sellega , et suht võimas aeg on siiski olnud . Palju vanu tuttavaid nähtud ja natuke ka ringi sõidetud ent selle kõige kõrvalt ka tööd tehtud .
Kõigile kõike paremat .
Ahjah , tattoosid on ka vahepeal tehtud , polegi vist maininud . Aga küll tuleb lisa ja täidan oma unistuse . Nii nagu ka selle , et ma siit kõhedast ning tülgastavast Eestist ära saaks . Ei jõua lihtsalt seda hetke ära oodata kui saan piiripealt korraks tagasi vaadata ning mõelda , hüvasti Eesti .
Et mitte pikemaks siia aega raiskama jääda , lõpetan sellega , et suht võimas aeg on siiski olnud . Palju vanu tuttavaid nähtud ja natuke ka ringi sõidetud ent selle kõige kõrvalt ka tööd tehtud .
Kõigile kõike paremat .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar