Kõik on näiliselt nii ilus . Puud on paksult valget ning pehmet lund täis , silmale ilus ent sisimas on ikkagi kellegil selle vastu midagi . Ei saa öelda , et minul kuid nurisen siiski kui lumi sokisäärde pudeneb .
Igapäev ma proovin elada mitte minevikus . Üritan alla suruda neid tundeid , mälestusi ning läbielamisi . Tänase päevani tundus see kuidagi nii raske olevat ... Siiani olin paljusi asju taga igatsend , põlgand inimesi ning konkreetselt neid eiranud ent neid salaja kuskilt veebi saidilt vilksamisi vaadanud . Kõik need mälestused mis olid , kadusid silmapilgselt ning oli ainult hetk . Lihtsalt see hetk , kui ma olin jääl . Pea jääpeal ning äsja korralikult seda samust jääd prantsatand . See hetk oli küll valus ning jääle jäi korralik loik verd . Ent , sel hetkel oli miski teisiti . Mõtted olid ainult tulevikul ja minevikust polnud haisugi ... Terve tee koju ei kottinud mind miski , tuimalt läbi hangede , punase tulega üle tee ning vastutulevatele tuttavatele mitte sõnagi . Kuid nüüd ma tean , minevik tuleb lahti lasta . Leida endas see keegi , kes oli seal maas lamamas ning seda viisi edasi lasta , nii kaua kui hing sees püsib .

Ma olen täpselt see kes ma olen . Oma viimastest suhetest olen nii palju õppinud , et ei tasu kellegi teise pärast ennast ise muuta . Kui muutud siis see peab tulema loomulikult , mitte vägisi punnides . Siiski pole ma ideaalne , mul on vigu rohkem kui aial teibaid . Ma olen üks ja ainus , mind pole kahte , mind on üks . Mind ei saa kopeerida , kedagi ei saa ... Kui ma olen vahel õel , siis tuleb see mu loomusest , mitte , et ma tahaks olla . Ma ei tea veel täpselt milline ma olen ja seda ei saa keegi kunagi teada , ei mina ega keegi . Nagu on öeldud , kõige raskem on õppida tundma iseennast . Ehk olen ma läbinisti tõbras ja vihatud inimene , siis olgu . Ma olen sellega rahul . Kuid on siiski inimesi kes minuga ühtivad ning ma suudan ennast nende ees maksma panna ning olla neile keegi , kes teised lihtsalt ei suuda .