Hea nädal tõotab tulla , vähemalt hetkeseisuga on kõik OK . Põlv on enamvähem , tulin just jõusaalist ja õhtul plaanin palliplatsile naasta . Üüüber super . Kuigi , ega see põlv just kõige parem ka pole , korralikult kokku ma jalga endiselt panna ei saa , niiet sellepärast kutsus arst mu veel 8. dal tagasi ka . Käisin eile Otti juures konsultatsioonis oma põlvega ja sain niipalju targemaks , et need tolad kes seal traumapunktis on , on üldiselt mitte kõige targemad loomad . Mu põlvesidemed olid siiski katki .
Samas kui kõik tundub hästi , tahaks ma ikkagi ära . Ma ei teagi kuhu . Aussi ? No ka see on võimalus . Aga miks põgeneda asjade eest mida kardad . Hea küsimus . Ma ise annaks selle küsimuse küsijale ilmselt endatehtud pannkooki . Aus küsimus lihtsalt . Tegelikult ei ole see ehk põgenemine . Võibolla on see hoopis oma küsimustele vastuste leidmine . Kuigi vahel võib tunduda , et kõik vastused on sul nina ees , aga parem varjant oleks neid vastuseid otsida kusagilt mujalt . Mujalt kust sa võid saada oma küsimusele vastuse ja ka vastuseid asjadele mida sa ei ole otsinud veel . Ja siis te küsite , miks ma tripin ? Nüüd teate .
Ma olen peaaegu terve elu kõike saanud mis ma olen tahtnud . Aga kas ma olen ka nende asjade jaoks midagi teinud ? Pmst. ei ole . v.a paar suhet ja jalgpall , mille nimel ma tõesti higistasin ja ja ragistasin ajusid . Aga ülejäänu ... mitte midagi , ma pole lillegi liigutanud . Lihtsalt istun ja saan kõik põhiliselt niisama . Alatu värk . Ma lihtsalt olen neid asju oodanud , et kuna nad mulle sülle nüüd kukuvad . Ja lõpuks ka olen need saanud . Põhiliselt on need olnud küll lihtsalt ühed materjaalsed asjad mida saab endale ainult raha eest , aga siiski . Aga nüüd kui ma juba olen natukene targemaks saanud , tajun ma , et kui midagi tahta , peab ennast ka sellest mugavast tugitoolist natukene püsti ajama ja oma paksu tagumikku ka liigutama . Ükskõik , kui raske ja võimatu ka asi ei tunduks , peab üritama . Ja tagasilöögid on alati mõnusad , neist õpitakse ja järgmine kord sa enam hiirelõksu ei astu . Aga ükskõik kui palju ma ka nüüd targemaks olen saanud , ma ikka istun siin mugavas tugitoolis ja ootan . Olen ikka kloun küll .
Mõtlesin , et peaks endale akvaariumi muretsema ... Ja sinna sisse muretseks veel vee ja korjaks paar muruliblet kuskilt ning käiks loomapoest läbi ja ostaks kõigetipuks kuldkala ... Siis ma ei peaks iga suvi emajõe ääres seda kuldkala õngitsema . Siis oleks kõik nii kerge . Kui tuleb mingi soov , lähed akvaariumi juurde , tõstad kuldkala ilusti kenasti välja sealt ja kuulad ta legendaarseid sõnu : Kui sa ind vette tagasi lased , täidan ma su 3 soovi ... ! Nii lihtne see olekski . Ei pea enam kuskil järve peal külmal talvel käima , ega suvel muretsema kus su nokamüts nüüd on , et ma lähen kalale ja päike paistab . ( Naistega oleks hullem , päiksekreemid , bikiinid , kübar jne jne jne ) . Aga peaks ära ka mainima , et ma paneks akvaariumi enda tugitooli kõrvale , et ma ei peaks lillegi liigutama . Näete , kui laisk võib üks inimene olla .
Nüüd ma liigutan ennast ka natuke ... vahetan asendit .
Samas kui kõik tundub hästi , tahaks ma ikkagi ära . Ma ei teagi kuhu . Aussi ? No ka see on võimalus . Aga miks põgeneda asjade eest mida kardad . Hea küsimus . Ma ise annaks selle küsimuse küsijale ilmselt endatehtud pannkooki . Aus küsimus lihtsalt . Tegelikult ei ole see ehk põgenemine . Võibolla on see hoopis oma küsimustele vastuste leidmine . Kuigi vahel võib tunduda , et kõik vastused on sul nina ees , aga parem varjant oleks neid vastuseid otsida kusagilt mujalt . Mujalt kust sa võid saada oma küsimusele vastuse ja ka vastuseid asjadele mida sa ei ole otsinud veel . Ja siis te küsite , miks ma tripin ? Nüüd teate .
Ma olen peaaegu terve elu kõike saanud mis ma olen tahtnud . Aga kas ma olen ka nende asjade jaoks midagi teinud ? Pmst. ei ole . v.a paar suhet ja jalgpall , mille nimel ma tõesti higistasin ja ja ragistasin ajusid . Aga ülejäänu ... mitte midagi , ma pole lillegi liigutanud . Lihtsalt istun ja saan kõik põhiliselt niisama . Alatu värk . Ma lihtsalt olen neid asju oodanud , et kuna nad mulle sülle nüüd kukuvad . Ja lõpuks ka olen need saanud . Põhiliselt on need olnud küll lihtsalt ühed materjaalsed asjad mida saab endale ainult raha eest , aga siiski . Aga nüüd kui ma juba olen natukene targemaks saanud , tajun ma , et kui midagi tahta , peab ennast ka sellest mugavast tugitoolist natukene püsti ajama ja oma paksu tagumikku ka liigutama . Ükskõik , kui raske ja võimatu ka asi ei tunduks , peab üritama . Ja tagasilöögid on alati mõnusad , neist õpitakse ja järgmine kord sa enam hiirelõksu ei astu . Aga ükskõik kui palju ma ka nüüd targemaks olen saanud , ma ikka istun siin mugavas tugitoolis ja ootan . Olen ikka kloun küll .
Mõtlesin , et peaks endale akvaariumi muretsema ... Ja sinna sisse muretseks veel vee ja korjaks paar muruliblet kuskilt ning käiks loomapoest läbi ja ostaks kõigetipuks kuldkala ... Siis ma ei peaks iga suvi emajõe ääres seda kuldkala õngitsema . Siis oleks kõik nii kerge . Kui tuleb mingi soov , lähed akvaariumi juurde , tõstad kuldkala ilusti kenasti välja sealt ja kuulad ta legendaarseid sõnu : Kui sa ind vette tagasi lased , täidan ma su 3 soovi ... ! Nii lihtne see olekski . Ei pea enam kuskil järve peal külmal talvel käima , ega suvel muretsema kus su nokamüts nüüd on , et ma lähen kalale ja päike paistab . ( Naistega oleks hullem , päiksekreemid , bikiinid , kübar jne jne jne ) . Aga peaks ära ka mainima , et ma paneks akvaariumi enda tugitooli kõrvale , et ma ei peaks lillegi liigutama . Näete , kui laisk võib üks inimene olla .
Nüüd ma liigutan ennast ka natuke ... vahetan asendit .
3 kommentaari:
variant, Karli, variant:D
Endiselt on su blogi mu lemmik :)
Diana , sellepärast ma mõtlesin , et miks see lollakas punane sakiline vingerdis mu varjandi alla tuli ... Eriti kole teine .
Ketu, minu lemmik ka :)
Postita kommentaar