Nüüd on mokk töllakil ja istun kodus, homme on nii öelda vaba päev, aga see-eest sõidan hoopis tükis Saku , nii , et puhata ma endiselt ei saa . Kuigi kangesti tahaks . Heameelega tahaks ropendada ja ennast kiruda täiega, aga pole põhjust seda teha . Ma ei teagi , mind valdab hetkel või tegelikult juba viimased päevad üks asi mida ma ei saa kaelast ära kuidagi . Jamps värk noh . Kuulan oma sitta mussi ja olen lahe , ooei . Samasugune töllakas nagu ma alati olnud olen . Aga jah, mis sest ikka . Samas on ju kõik super ja tuju on ka alati kena olnud . Pole vast vajagi mingit muretsemist siia juurde tuua endale . Las see olla ja las see seedib seal südamesopis mind .
Ausalt , kui ma nüüd ütlen , siis mu pidutsemistest hakkab mul endal ka kõrini saama . Mitte , et lihtsalt kopp ees oleks , aga ma lihtsalt tunnen , et mu keha ei kannata kõike seda pöörast elu enam . Aga samas , mulle see kõik meeldib . Ja kui mu keha ei kannatagi seda sitta vastu , siis ütleme nii , et sitt keha ja lõppude lõpuks riputame me kõik ükskord oma sussid seinale ja ütleme , elu oli ilus . Elame .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar